IT-tugilahendused
Kui mõelda IT-tugilahenduste (nagu ekraanilugejad, häälitsustehnoloogia, eriprogrammid keele- või liigutuspuudega inimestele) korraldamisele Eestis, tekib mitu olulist küsimust: kas see on puhttehniline küsimus, abivahendi küsimus või laiem sotsiaalne probleem? Kuidas seda rahastada ja millised on teiste riikide kogemused? Kui saaksin IT-tugilahenduste otsustajaks Eestis, teeksin järgmised sammud, et tagada nende lahenduste ligipääsetavus, kasutatavus ja jätkusuutlikkus:
Tehnoloogia vs abivahend?
Kui tehnoloogia, siis vastutab Majandusministeerium (nagu arvutid).
Kui abivahend (nagu kuuldeaparaat), peaks Sotsiaalministeerium neid reguleerima.
Ka hea variant on Kombineerida – IT-tugilahendused tuleks pidada erivajadustega inimeste abivahenditeks, kuid nende arendamine ja levitamine peaks toetuma ka tehnoloogiasektori innovatsioonile.
Kui tehnoloogia, siis vastutab Majandusministeerium (nagu arvutid).
Kui abivahend (nagu kuuldeaparaat), peaks Sotsiaalministeerium neid reguleerima.
Rahastusmudelid
Riiklik toetus (nagu Soomes ja Rootsis) – hüvitatakse osaliselt või täielikult eritehnoloogia soetamist sotsiaalkindlustuse kaudu.
IT-ettevõtted võiksid saada maksusoodustusi, kui nad arendavad ligipääsetavaid lahendusi.
Rendimudel - Mõned kallid seadmed võiks olla rentida haigekassa kaudu, nagu tehakse meditsiiniseadmetega.
Riiklik toetus (nagu Soomes ja Rootsis) – hüvitatakse osaliselt või täielikult eritehnoloogia soetamist sotsiaalkindlustuse kaudu.
IT-ettevõtted võiksid saada maksusoodustusi, kui nad arendavad ligipääsetavaid lahendusi.
Rendimudel - Mõned kallid seadmed võiks olla rentida haigekassa kaudu, nagu tehakse meditsiiniseadmetega.
Kes peaks vastutama?
Sotsiaalministeerium peaks määrama, millised IT-lahendused kuuluvad abivahendite alla.
Tervisekassa võiks hinnata individuaalseid vajadusi ja osaliselt hüvitada.
Haridusministeerium peaks tagama ligipääsu koolides (nagu tehakse juba näiteks kurtidele mõeldud tõlketeenustega).
Comments
Post a Comment